Mis on hädasuhtlus GMDSS-is?

TheÜlemaailmne merehäda- ja ohutussüsteem(GMDSS) on ülemaailmselt aktsepteeritud ja vastu võetud reeglite protokollide ja ettekirjutuste kogum, mis tagavad navigeerimise ja laevanduse ohutuse. GMDSS-seadmeid kasutatakse ohutuse suurendamiseks ning merehätta sattunud laevade, paatide ja lennukite päästmise lihtsamaks ja kiiremaks muutmiseks. TheGMDSSvõimaldab merehätta sattunud laeval saata häiret erinevate raadiosüsteemide abil. Tänu sellele süsteemile on hoiatusteadete oht kaldapäästeasutustele ja/või teistele piirkonnas viibivatele laevadele väga suur.

Alates raadio leiutamisest 19. sajandi lõpus on merel liikuvad laevad toetunud morsekoodile, mille leiutas Samuel Morse ja mida kasutati esmakordselt 1844. aastal, häda- ja ohutustelekommunikatsiooni jaoks. Kuid see vahend näis olevat keeruline ja mitte piisavalt usaldusväärne, et tagada meresõiduohutus täies mahus.

Nii hakkas Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO), ÜRO agentuur, mis on spetsialiseerunud laevanduse ohutusele ja laevade merereostamise vältimisele, otsima võimalusi merehäda- ja ohutuskommunikatsiooni parandamiseks.

Uus süsteem, mis on läinud tuginema satelliit- ja maismaaraadioteenustele, lisaks on muutnud rahvusvahelised hädateated laevalt laevale põhinevatelt laevalt kaldale (päästekoordinatsioonikeskus) põhinevateks. GMDSS tagab laevadele automaatse hädahoiatuse ja asukoha määramise juhtudel, kui pole aega SOS- või MAYDAY-kõne saatmiseks. Ja esmakordselt nõuab süsteem, et laevad võtaksid vastu meresõiduohutuse teabe saateid, mis võiksid ära hoida häda, millest sai peamine sihtmärk. 1988. aastal muutis IMO inimelude ohutuse merel (SOLAS) konventsiooni, nõudes, et laevad, millele see kehtib, peavad paigaldama GMDSS-seadmeid. Sellised laevad pidid kandma NAVTEXi ja satelliidi EPIRB-sid 1. augustiks 1993 ning kõik muud GMDSS-seadmed pidid paigaldama 1. veebruariks 1999. 1996. aasta telekommunikatsiooniseadusega lubati USA laevadel Morse telegraafiseadmete asemel GMDSS-i rakendada.

GMDSS on kasutusele võtnud uue tehnoloogia, mis on täielikult muutnud mereraadiosidet. Uus süsteem võimaldab hädamärguannete automaatset edastamist ja vastuvõtmist pika vahemaa tagant ning oluliselt suurema usaldusväärsusega.

GMDSS koosneb erinevatest süsteemidest, millest mõned on uued, kuid paljud neist on olnud kasutusel juba ammu. Süsteem on ette nähtud järgmiste funktsioonide täitmiseks: hoiatus (sealhulgas merehädas oleva üksuse asukoha määramine), otsingu- ja päästetööde koordineerimine, asukoha määramine (homing), meresõiduohutuse teabeedastused, üldside ja side sillalt sillani. Konkreetsed raadiovagunite nõuded sõltuvad pigem laeva tegevuspiirkonnast kui selle tonnaažist. GMDSS võtab arvesse ka hädaolukorra hoiatamise ja hädaolukorra toiteallikate varuseadmeid.

Lõbusalaevad ei pea järgimaGMDSS raadioveo nõuetele, kuid peaks üha enam kasutama VHF-raadioid koos digitaalse valikulise helistamisega (DSC). Alla 300 kogumahutavusega (GT) laevadele ei kehti GMDSS nõuded.

GMDSS-seadmeid peab olema lihtne kasutada ja (kui see on asjakohane) need peavad olema ette nähtud järelevalveta kasutamiseks.

Hädahoiatusi peab saama käivitada kohast, kus laeva tavaliselt navigeeritakse (st sillalt). Samuti peavad EPIRB-d olema installitud selle koha lähedale või neid peab olema võimalik kaugaktiveerida.

Allpool kirjeldatakse SOLASe kohaselt iga mereala jaoks pardal kaasas olevate seadmete lihtsustatud versiooni.

Kuna erinevatel GMDSS-i integreeritud raadiosüsteemidel on ulatuse ja pakutava teenuse osas individuaalsed piirangud, määratakse laeval kandmiseks vajalikud seadmed laeva tegevuspiirkonna järgi. GMDSS on jaganud maailma ookeanid neljaks erinevaks piirkonnaks. Kõik laevad peavad kandma varustust, mis vastab merepiirkonnale või -piirkondadele, kus nad kauplevad.